Kalastiku rännet hakati soovimatult piirama 15. sajandil, mil Eestis hakkasid levima vesiveskid. Sel ajal töötasid veskid siis, kui parasjagu vilja veskisse toodi, mis enamasti toimus suve teises pooles. Peale jahu jahvatamist pandi veskid taas seisma. Mitmel pool lasti sügisel peale vilja kogumist ka paisud alla, millega tagati kalastikule vaba läbipääs. 19 sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses, kui Eestisse rajati esimesed hüdroelektrijaamad, muutusid tõkestusrajatised kalastikule ohtlikumaks. Siis sai oluliseks elektri tootmine ning võimalikult suur veehulk suunati aastaringselt turbiinidesse. Veskid asendusid hüdroelektrijaamadega, paise enam alla ei lastud ning kaladel puudus aastaringselt paisust läbipääs. Kalade arvukuse vähenemist seostatakse otseselt hüdroelektrijaamade rajamisest tingitud rände takistamise ja kudealade leidmise piiramise ning turbiinides hukkumisega.
Veejõujaamu ja paise hakati lammutama selle sajandi alguses. Algust tehti nendega, mis olid lagunenud ja mille taastamine ei olnud kulutõhus. Eriti aktuaalseks sai rändeteede avamine enne Euroopa liitu astumist. 2004. aastal nimetati Vabariigi määrusega Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu. Jõgedele mis jäävad sellesse nimekirja, on keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset; ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. Lisaks tuli veeseaduse kohaselt tagada kaladele vaba läbipääs nii üles kui ka allavoolu 01. jaanuariks 2013.