Loodus- ja muinsuskaitse alune Keila-Joa park asub Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, Meremõisa külas. Pargi pindala on 3,46 ha.
Keila-Joa mõisa park on looduskaitse all alates 5. juunist 1959. a. kui „looduslikult kaunis park Keila jõe kaldal, kus esineb rida huvitavaid eksoote.” Keila-Joa mõisa pargi territooriumile ja ka projektalale jääb kaitstav looduse üksikobjekt Keila juga.
Ehitusprojektis koostatud projektala kujunduslahendus lähtus mõisa pargi stiilist ning stiili järk-järgulisest üleminekust pargi lääneosas paiknevale parkmetsale. Seetõttu on rajatised küll kavandatud mõisa pargi stiilis ning Keila jõe paremkaldale kavandatud rajatistele sarnased, ent väikevormide lahenduses on kasutatud rohkem looduslähedasi materjale – vähem metall- ning rohkem puitmaterjali. Teerajad rekonstrueeriti nende olemasoleval trassil, ent teekatend viidi kooskõlla vastaskalda pargiosa teedevõrgu stiili ja katendiga selliselt, et tekkis ühtlase ilmega jalutusteekond piki jõe mõlemat kallast.
Pargi järsematele nõlvadele projekteeriti erinevad trepid ja astangud, mille eesmärk oli takistada suurest külastatavusest tingitud pinnase purdmaterjali ärakannet.
Välja kujunenud joa vaatealadele projekteeriti ohutuseks loodusliku välimusega puidust piirded. Korrastati mitmed paemüürid, rajati trepid, paigaldati infoviidad ja tahvlid ning eemaldati vaatealadele ette jääv võsa.
Mitmete väiksemate projekteeritud lahenduste kõrval nähtavam on Keila joa valgus- ja helilahendused.
Loodusraja võimaliku sesoonse ning ööpäevase külastusaja pikendamiseks nähti ette üle Keila jõe kulgevate rippsildade ning rippsildadeni viivate treppide kontuuride valgustamine. Samuti projekteeriti valgustuslahendus Keila joa võimalikuks valgustamiseks pimedal ajal. Pimedal ajal on Keila juga üldiselt valgustatud valge valgusega. Kõikvõimalikes muudes värvidoonides valgustatakse juga eriliste sündmuste puhul. Igapäevaselt värvilist valgustust kasutada ei saa, kuna see häirib kohalikku looduslikku elustikku. Audiotehnika installeerimine vaatemängu jaoks nagu ka valgustuse kasutamine käib vastavalt korraldatava ürituse korraldajate ja ametkondade vaheliste kokkulepete alusel.
Erinevate ehitiste valguslahendused Eesti kliimas on hädavajalikud, kuna need aitavad siin valitsevates aastaaegades tuua esile ehitiste eripärad ja arhitektuuri. Ka lihtne ehitis valdavalt sombuses ja kõledas kliimas võib välja näha muinasjutuline iga ilma ja aastaajaga, kui lisada lihtne asi nagu valguslahendus.
Projekteeritud paviljon on ette nähtud loodusraja külastajale aastaringseks taristu info edastamiseks. Pargi infopaviljon projekteeriti vastavalt muinsuskaitse eritingimustele.
Kuna projekteeritud paviljon paikneb Keila-Joa pargi Keila jõe vasakkaldale jäävas osas, mille rajatised on võrreldes jõe paremkaldal paikneva esindusliku mõisakompleksiga looduslähedasemad ja tagasihoidlikumad, ning kuna antud asukohas ei ole paiknenud ajaloolist pargiehitist, on paviljon kavandatud vaid väga väheste kujunduslike vihjetega mõisapargi stiilile. Lähtuvalt mõisapargis ajalooliselt leidunud ning nende põhjal kavandatud uutest paviljonidest, on ka käesoleva projektiga kavandatud infopaviljon projekteeritud kuuekandilise põhiplaaniga. Meenutamaks paviljoni kavandatavast asukohast linnulennult mõnekümne meetri kaugusel põhjasuunas paiknenud, ent käesolevaks ajaks hävinenud puidust vanavene stiilis nn Ponomarjovi villat ning lähtudes muude vasakkaldale projekteeritud väikevormide peamisest ehitusmaterjalist, on paviljon
projekteeritud puidust. Kaasaegse lihtsa puitornamentika visuaalseks sidumiseks vastaskalda pargiosa ehitistega on paviljoni külgedel kasutatud lihtsat teravkaare motiivi, mis on ka vahend paviljoni paremate proportsioonide saavutamiseks. Paviljoni proportsionaalsuse huvides on selle pindala kavandatud lubatust ka oluliselt väiksemaks (ca 10 m²).
Eraldi ehitusprojektiga projekteerisime Meremõisa mõisavaremete konserveerimise. Nn Meremõisa mõis, mille varemeid täna Keila-Joa pargis presenteeritakse, ei saanud selles asukohas kunagi valmis. Põhjuseid võis olla mitmeid, kuid eriala spetsialistidena näeme, et üheks põhjuseks võis olla see, et pärast mõningasi ehitustöid saadi aru, et valitud asukoht mõisa rajamiseks ei sobi, kuna see asub Keila jõele liiga lähedal, st Keila jõe looge liigub ajas ning varsti satub ehitis ohtu. Tänapäeval varemeid külastades võib näha, et osa ehitisest on juba jõe looke liikumise tõttu varisenud. Kauaks jätkub konserveeritud varemeid, ei oska täpselt keegi öelda. See sõltub Keila jõe vee rohkusest, millest omakorda sõltuvad erosiooni protsesside kiirused. Meremõisa mõisa varemed on siinkohal heaks näiteks mis võib juhtuda, kui ehitatakse ebasoodsasse kohta. Vali oma ehitise asukohta hoolikalt! Erinevatesse kohtadesse kehtestatud looduskaitselised piirandud ei ole mõeldud vaid looduse säilitamiseks vaid ka inimese enda kaitseks.
