Aastatel 2012-2013 osalesime Laeva jõe korrastamise projektis, mille eesmärgiks oli Laeva jõe endise alamjooksu (Karisto oja) ökoloogilise seisundi parandamine. Nimetatud objekt on heaks näiteks inimkonna mõttemaneerist, selle vajaduspõhisest muutumisest, selle mõjust loodusele ja ka majandustegevusele.
Varasemate projektide käigus on Laevajõe voolurežiimi muudetud. Maapind on sealkandis lauge, sellest tulenevalt on Laeva jõe alamjooksu lang praktiliselt olematu. Langu suurendamiseks kaevati Laeva jõe alamjooksule kanal, mille tulemusel saadi nimetatud jõelõigule suurem lang. Seetõttu suurenes voolukiirus ning kiirenes jõest vee äravool. Arvatakse et Laeva kanal kaevati metsa parvetamiseks või ka maade kuivendamine eesmärgil, selle põllu- või metsamaana kasutamiseks.
Töö tulemusel, jäi vana jõesäng ummuksisse, sest suurem osa veest voolas uude kaevatud kanalisse. Varem viis vesi jõkke sattunud toitained suubla poole minema ja pidev veevool ei lasknud jõel umbe kasvada. Nüüd kui vesi enam läbi ei voolanud hakkas vana jõe säng (Karisto oja) kinni kasvama.
Varasemalt on Laeva jõe alamjooks olnud kalarikas, kuid peale Laeva kanali rajamist, ei pääsenud Karisto ojja enam kalad. Kalad pääsesid sinna vaid kõrge suurveega aastatel, kui veetaseme tõus võimaldas sinna kaladel ujuda. Suurvee taandudes jäi Laeva jõe alamjooksule kala lõksu, kes talviti hapnikuolude halvenedes seal hukkus. (KMH, Maves AS 2013)
Kokkuvõtlikult tekitati maaparandustöödega olukord, kus ühelt poolt tekitati juurde põllu- ja metsamaad, kuid samas vähendati kalastiku elupaike ning seega vähenes kalade arvukus, millega seoses vähenesid ka kalameeste saagid. Selle konkreetse näite puhul allavoolu jäävate veekogude suurveeaegset veerežiimi oluliselt ei muudetud, sest enamus tegevusest toimus Emajõe üleujutusalal. Teistel puhkudel kus tegevus allavoolu jääva veekogu üleujutus alasse ei jää kiirendab valgalalt vee äravoolu ja soodustab üleujutusi allavoolu jäävatel aladel.
Seoses tehnoloogia arengutega ning osaliselt ka Euroopa liitu astumisega on muutunud inimeste mõttemaneer. Kas tegu on puhtalt majanduse arendamisega läbi eurorahade kasutamise, Euroopast tulenevate keskkonna alaste eesmärkide täitmise või millegi muuga jääb igaühe enese otsustada.
Seoses Euroopa suunast puhuvate tuultega võeti käsile ka Laeva jõe alamjooksu taastamine. Praeguseks hetkeks on läbi viidud mitmeid projekte, mille eesmärgiks on olnud vana jõesängi hea ökoloogilise seisukorra saavutamine, täpsemalt koelmu taastamine. Üks sarnane projekt, millega tegelesime aastatel 2012-2013, käsitleski Laeva jõe alamjooksu ühe lõigu voolusängi puhastamist sellesse kogunenud risust ning ka voolusängi süvendamist ja settetest puhastamist. Projekti järgi nähti ette kaevetöid ca 6960 m pikkusel jõe lõigul orienteeruva mahuga 10000 m3. Nimetatud projekti järgsed tööd saadi valmis 2015 sügisel. Tööde tulemusena taastati osaliselt vee läbivool Laeva jõe alamjooksu ajaloolisesse sängi. Nimetatud töö on valminud EL LIFE finantsinstrumendi rahastusel projekti LIFE12 NAT/EE/000871 käigus. Laeva jõe alamjooksu olukorra jäädvustamiseks on tehtud ka drooni videod, millelt on selgelt näha jõelõigu olukord enne projekti, projekti ajal ja peale projekti. Videosid nimetatud töö kohta saad vaadata allolevatelt linkidelt:
Fotode ja videode autor: Marko Kohv, tehtud Eesti Loodushoiu Keskuse tellimusel
Ajaloolist veerežiimi taastada ei õnnestu
Tehniliselt lihtne oleks Laeva kanali sulgemine või osaline sulgemine, kuid sellega kaasneks jõe veetaseme tõus. Vaevalt, et keegi enam puitu parvetada sooviks, kuid vastuseis kanali sulgemisele tuleneb tõenäoliselt alade liigniiskuse kasvus. Praegusel juhul on maa erinevate juriidiliste- ja eraisikute poolt kasutuses ning maaomanikud ei taha jõe veetaseme tõusust midagi teada. Probleemi lahendamiseks on vaja poliitilist otsust.
Üleujutusohuga seotud riskide maandamiskavad
Hiljuti kinnitas Vabariigi valitsus üleujutusohuga seotud riskide maandamiskava koos meetmete koondtabeliga, milles üks käsitletav meede on jõe sootide taasavamine. Nimetatud meetmete koondtabeli punkti nr 2 puhul on suures osas tegu SUDS süsteemidega (Sustainable Urban Drainage Systems). Tegu on meetmetega, mille eesmärk on reguleerida suurveeaegset vooluhulka, teisisõnu muudetakse vee suublasse voolamise aega (enamasti pikemaks – eesmärk mageda vee säästmine). Meetmed näevad ette suure osa veest maha sadades immutada või mahutada. Meetmete tulemusel hoitakse vett looduses või ka linnapildis kinni, mis muudab õhu niiskemaks ja kuumade ilmadega paremini talutavamaks. Sarnaste põhimõtete alla kuuluks ka Laeva jõe alamjooksu korrastamine (Seniste projektide eesmärk on olnud ökoloogilise seisukorra parendamine, selle projekti puhul ei saanud rääkida akumuleeriva mahu suurendamisest, sest tegevus toimus Emajõe üleujutus alas). Vana sängi korrastamisega antakse veele suublasse voolamiseks pikem viibeaeg, mis küll tekitab jõe äärsetel aladel üleujutusi, sest vesi ei voola sealt kiiresti ära, kuid vähendab neid allavoolu jäävatel jõgedel. Missugust mõju see allavoolu jäävatel veekogudel avaldaks või kas üldse reaalne mõju avalduks on arvutuse küsimus.
Kas selliseid meetmeid on vaja?
Laeva jõe taastamise projekt viiakse läbi küll teisest eesmärgist lähtudes, milleks on jõe ökoloogilise olukorra parendamine, kuid kui vaadata SUDS süsteemide põhimõttele otsa kui tervikule, siis julgeme väita, et pigem on vaja.
Maailma mastaabist vaadates mageveepuudus suureneb, kuid Eesti kontekstis täheldatakse prognoosides sademete hulga ja ekstreemumite suurenemist. Üheltpoolt ennustatakse sademete hulga kasvu, teiselt poolt ka kuumapäevade arvu suurenemist. Kokkuvõttes saab meil rohkem olema nii magedat vett, kui ka kuumapäevi, kuid kui vesi kiiresti suublasse ära juhitakse on üha sagenevatel kuumapäevadel ikka vett vähe. Sellest tulenevalt ka vajadus hoida vett looduses ja linnapildis kinni.
Kokkuvõtteks julgeme öelda, et jõgede taastamine ja ka teised SUDS süsteemid on keskkonna säästmise seisukohast tähtsad, kuid arvestada tuleb ka sellega, et enamasti on tegu kallimate süsteemidega, kui seda on praegu laialdaselt kasutuses olevad traditsioonilised sadevee süsteemid (sadevee torustikud ja kraavid), mille eesmärgiks oli vee võimalikult kiire ära juhtimine.
Endiselt jäävad õhku rippuma küsimused, mis peaksid saama vastuse ajapikku töökäigus: Senini oleme asulatesse projekteerinud sadevee süsteeme standardite alusel. Kas Standardis toodud valemid ja valemite muutujad arvestavad ka tuleviku kliimamuutustega?
Võib-olla on mõistlik uute sadevee süsteemide projekteerimise käigus teha vooluhulga arvutused senisest suurema varuga? Kas võiksime oma sademevee süsteemidesse integreerida mõned vee mahutid, mis omaksid ka rekreatiivset väärtust ja muudaksid kuumadel suveilmadel keskkonna niiskemaks ning taluvamaks?