Eesti mõisapargid, mida täna tunneme, on pärit peamiselt mõisakultuuri hiilgeajast – 18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni. Loomulikult on park, kui selline, pidevas muutumises: vanad puud hukkuvad, nende asemele kasvavad uued, pargiaasad võsastuvad ning jalgteed rohtuvad, rääkimata 20. sajandil olme-eesmärkidest lähtuvalt parkidesse ilmunud ehitistest ja rajatistest või sõdadest tingitud kahjustustest, mis on mitmel pool algset olukorda tundmatuseni muutnud.
Meie maastikuarhitektide ülesanne on võrrelda ajaloolist materjali tänapäevase situatsiooniga ning anda väärikas eas, elu jooksul mitmeid vintsutusi tunda saanud pargile uus elu.
Koostame rekonstrueerimis- ja restaureerimisprojekte loodus- ja muinsuskaitsealustele parkidele. Samuti koostame erinevaid haljastusprojekte. Omame muinsuskaitse tegevusluba maastikuarhitektuurses valdkonnas tegutsemiseks. Pargi rekonstrueerimise etappidena koostame vajadusel muinsuskaitse eritingimused, pargi puistu dendroloogilise inventuuri ning hoolduskava.